Kui vaadata, mida inimesed Googlest otsivad, selgub, et kõikvõimalike lahkuminekuga seotud märksõnade (a’la „abielu lahutamine“, „lahkuminek“, „lahutamine“ jne) kõrval tuntakse väga suurt huvi ka selle vastu, kuidas oma lonkavat suhet parandada. Viimasest kõnelevad muuhulgas säärased otsingud nagu „paariteraapia“, „suhtenõustaja“, „suhtenõustamine“ jt. Märksõna „paariteraapia“ otsitakse näiteks keskmiselt 720 korral kuus, mis Eesti väiksust arvestades ei ole sugugi tilluke number.
Ääremärkus: seejuures on kõikide nende otsingute aktiivsus suurim Harjumaal ja Tartumaal, täpsemalt Tallinnas ja Tartus.
Lisaks teame me kõik inimesi, kes oma [kohati liiga] keerulistest suhetest kümne küünega kinni hoiavad. Mõned meist – nagu ka mina – on sellel positsioonil olnud koguni personaalselt. Ning tõenäoliselt ei loeks Sinagi praegu siinset kirjutist, kui küsimus vähemalt korra Su peast läbi poleks käinud. Niisiis, teema on paljude jaoks väga aktuaalne. Kuid mis on vastus? Paraku võib see, sõltuvalt asjaoludest, suuresti varieeruda, mistõttu ühest hinnangut anda on raske. Küll aga saab tuua mitmeid erinevaid näiteid, millest on võimalik ammutada üksjagu mõtteainet läbimõeldud otsuste tegemiseks.
Paljud suhted pole siiski mõeldud olema…
Üks [muuhulgas ka] paaridega tegelev kogenud psühholoog (vihjena võin öelda, et ta andis oma panuse ka „Aitab draamast!“ valmimisse) ütles mulle kunagi, et umbes kaheksal juhul kümnest ei õpeta ta inimestele mitte seda, kuidas oma suhet päästa, vaid hoopis, kuidas sõbralikult lahku minna. Miks? Häda on selles, et väga suur osa suhetest seisab juba algusest peale savijalgadel.
1) Ebateadlikel alustel ühte heites (teadvustamata, kes nad ise on, kust nad tulevad või mida täpselt nad edasiselt elult tahavad) satuvad sageli kokku sellised paarilised, kes objektiivselt omavahel ei sobigi. Näiteks inimesed, kellest üks on keskmisest nõudlikum ja teine ääretult habras – mis ühe jaoks on ideaalne kombinatsioon pidevaks rahulolematuseks, teisele aga sagedaseks haavumiseks. Või partnerid, kes vajavad õnnelik olemiseks täiesti erinevaid asju: erineval hulgal ja viisil lähedust, vastandlike või koguni teineteisele vastu töötavate elueesmärkide saavutamist vms. Kuidagi – kas harjumusest, majanduslikel kaalutlustel, laste nimel või fikseerudes mingile väikesele ühisosale (ka keerulistes suhetes on tavaliselt ju mõni toimiv aspekt) venitatakse küll teatud hulk aastaid täis. Kuid mingil hetkel jõutakse ikkagi tundeni, et niimoodi enam edasi ei saa. Ja siis ollakse valiku ees: kas minna eraldi teid või – ja tavaliselt toimub see rohkem ühe partneri initsiatiivil kui teise – otsida abi professionaalilt. Paarisuhteterapeutidega on aga selline lugu, et nemad töötavad tellija materjaliga. Ehk: kui paariteraapiasse lähevad siga ja kägu – ning siga ootab käolt rõngassaba kasvatamist ja kägu tahaks sea turjal näha sulgi – on terapeudi käed võrdlemisi seotud, sest sääraste ootuste täitumine ei ole lihtsalt realistlik. Ja neil juhtudel on vastutustundlikul terapeudil mõistlikum aidata oma kliendid läbi eitusest ning õpetada neile, kuidas sõbralikult lahku minna.
Märkus: vahel satuvad sobimatud inimesed kokku täiesti juhuslikult: nad lihtsalt lähevad vooluga kaasa ning triivivad samal ajahetkel samale kaldale ja otsustavad siis ühte heita. Teinekord tõukab sobimatuid inimesi aga teineteise poole teatud tüüpi läbielamiste või mõne kindla emotsionaalse seisundi kogemine. On leitud, et kui kaks inimest kogevad ühiselt midagi tavapärasest erinevat ning tajuvad seda sarnasel viisil, kipub see suurendama nendevahelist lähedust – sest millegi sarnase kogemine viib inimesed emotsionaalses mõttes ühele lainele. Nõnda võib tõmme tekkida näiteks selle baasil, et üheaegselt juhtutakse kogema mingeid eluraskusi: lahkuminekuvalu, majanduslikke probleeme, ollakse kimbus mõne sõltuvusega vms – paraku ei ole sääraste seisundite pinnalt tekkival magnetismil aga mitte mingit seost reaalse klapiga, vaid see lihtsalt pimestab inimesi, mistõttu kasutatakse teineteist asenduspartneri, valuvaigisti või millegi muu säärasena. Täpsemalt: „Aitab draamast!“ lk 136-138.
2) Teine stsenaarium, millesse tasuks suhtuda võrdlemisi suure skepsisega, on suhted, mis on ühes või teises mõttes vägivaldsed. Nagu ma raamatu alapeatükis „Patoloogilised despoodid ja muud mölakad“ ka mainin, on üsna mitmetes suhetes üheks pooleks kas siis pesuehtsad nartsissistid, sotsiopaadid või koguni psühhopaadid… või siis kraadi võrra lahjemad „tavamölakad“ – tegelased, kes päris ühe või teise kliinilise hälbe mõõtu küll välja ei anna, ent kes ahistavad, alandavad, kontrollivad, manipuleerivad või kasutavad oma kaaslasi üsna sarnasel viisil nagu esimesed kolm.
Vahemärkus: siinkohal saadaksin Su pikema jututa ühele justiitsministeeriumi hallatavale veebilehele tutvuma lähisuhtevägivalla erinevate liikide ja nende tunnustega. Võimalik, et sa oled nendega juba piisavalt kursis (ma loodan, et oled)… ent juhuks, kui miski pisut üle kordamist vajab, saad seda teha SIIN.
Seejuures väärib mainimist, et vägivaldsete suhete loteriiga „võitmise“ šansid on tegelikult hirmutavalt suured. Statistiliselt on tuhandest inimesest nartsissistid (võtmes, nagu seda kirjeldab ameeriklaste DSM-5) vähemalt 50 või enam, sotsiopaadid 40 ja psühhopaadid 10. Lisaks parajalt suur ports tavamölakaid. Puhtmatemaatiliselt tähendab see, et ettevaatlik tasuks olla – või olla valmis enese ärkvele raputamiseks ja põgenemiseks – isegi sagedamini kui igal kümnendal juhul. Miks põgenemiseks? Sest säärased inimesed kasutavad vägivalda enamasti kas instrumentaalsetel kaalutlustel (teadlikult oma tahte saamise vahendina) või on normaalseks (loe: lugupidavaks, soojaks ja heatahtlikuks) käitumiseks lihtsalt võimetud. Mõlemal juhul peab arvestama sellega, et enamasti nad ei muutu – või kui muutuvad, siis liiga aeglaselt ja vähe -, mistõttu on lootused õnnelikuks suhteks, vähemalt kuni Sa nendega koos oled, ääretult naiivsed ning lõpevad tavaliselt ühe osapoole vaimse (või ka füüsilise) maasse trampimise või koguni millegi hullemaga.
3) Samamoodi on mõistlik välja astuda ka sellistest suhetest, kus teine osapool on omadega tõsiselt pahuksis, ohtlik ja keeldub endaga tegelemast. Pean silmas inimesi, kel puudub igasugune võimekus konstruktiivseks sisekaemuseks ja oma elu põhjus-tagajärg seoste nägemiseks. Need on tegelased, keda võib iseloomustada näiteks irratsionaalsete, ebaloogiliselt käituvate või plahvatusohtlikena. Sageli süttivad nad kõrvalseisjate jaoks täiesti seosetute ja tühiste märkuste või olukordade peale – mõistmata, et neid vapustanud repliik või situatsioon on pelgalt päästik (ingl trigger), mis vallandab paisu tagant mõne minevikutrauma või läbitöötamata hingehaava jääknähud.
Miks täpsemalt sellised suhted enamasti perspektiivitud on, saad lugeda alates „Aitab draamast!“ leheküljest 61. Aga lühikene põhjendus on see, et inimest saab aidata [ja temaga koos õnnelikult toimida] ainult siis, kui ta ise tahab ennast aidata ning on selgelt näha, et ta oma vaimse tervise parandamise nimel selgeid ja mõõdetavaid samme suudab astuda. Vastasel juhul on sul oht leida end keset lõputuid draamasid ja sõjatannert ning lasta end koos ühe „uppuva laevaga“ põhja vedada – sõltuvalt konkreetsest juhust kas siis majanduslikult, vaimselt, füüsiliselt või koguni rohkem kui ühes mõttes.
Märkus: sarnasesse kategooriasse liigituvad ka sõltlased. Kui sõltane enda probleemi ei teadvusta ning ei astu konkreetseid samme selle ohjamiseks, ei ole Sinu asi püüda teda päästa. Probleemses inimeses endas peab olema selge tahe – alles siis on mõtet proovida teda toetada. Vastasel juhul on tegemist otseteega kaassõltuvuslikku ja õnnetusse ellu.
Samas on ka suhteid, mille pärast ikkagi tasub pingutada
Teinekord jooksevad aga ummikusse ka säärased kooselud, mis on loodud õigetel alustel, kus on pika aja vältel kogetud õnne ja harmooniat ning millel tegelikult oleks justkui olnud potentsiaali kesta.
Võimalikke põhjuseid on mitmeid. Isegi, kui paariliste sobivus on hea ja tegemist on emotsionaalselt intelligentsete inimestega, võib elu nende teele visata väljakutseid, mis suhtele ränga jälje jätavad. Olgu selleks laastavad terviseprobleemid, mõne lähedase surm, lapse kaotamine või mingit muud laadi pikaaegne stress ja pinge – elus on raskusi, mis võivad panna pea iga inimese libastuma ning käituma viisil, mis talle tegelikult omane pole ja mis tema suhtele väga halvasti mõjub.
Vahel on sellest sündiv kahju nii suur, et võimalust puhta lehe keeramiseks enam ei olegi. Haiget saamisi, vimma, valu ja kõike muud võib koguneda nii palju, et seda lihtsalt ei suudeta enam maha raputada, sest pidevalt jääb midagi niiviisi pinnale ujuma, et see kas põlastust põhjustab või emotsionaalse läheduse taastamisele muul moel takistuseks saab.
Teinekord, kui mõlemad seda väga tahavad, on aga õigete vahendite kombineerimise abil võimalik sellest kõigest uuesti läbi murda. Eelduseks on see, et toda head, mis inimesed algselt kokku viis ja neid koos hoidis, endiselt mäletatakse ja väärtustatakse ning et mõlemad pooled on valmis süstemaatiliselt oma suhte parandamise nimel tegutsema ja kannatlikud olema.
Üheks süstemaatilise tegutsemise väljundiks on professionaalse abi kaasamine terapeudi näol. Teiseks enese iseseisev samaaegne järjepidev ja pikaajaline harimine – sest ükski terapeut ei suuda sulle anda kõiki vahendeid või teha sinu eest ära kogu tööd.
Ent lõppude lõpuks: kõige olulisem on oma partnerile ja endale põletava aususega otsa vaadata ning analüüsida, kas suhtel, mida päästa üritatakse, tegelikult üldse on kunagi elulootust olnud – või on hetkeprobleemid siiski ületamatult halbade olude viimane vaatus. Kurb on kõrvalt vaadata selliste suhete „päästmist“, kus suurt õnne, usaldust või ladusat toimimist pole algusest peale piisaval määral eksisteerinudki. Säärasel juhul on inimlikuim tegu siiski joone alla tõmbamine – sest niimoodi tekib mõlemal osapoolel võimalus vabaks saada, õppida, areneda ja järgmisel korral midagi paremat kogeda.
Tagasi avalehele